Avaldamatta...siiani....

Kunagi kirjutasin sellise sünnipäeva kutse.

KUTSE!

Tulge sõbrad, aeg on nüüd käes!
Tulge üksi või käsikäes.
Tulge kui oleks teid tuul siia kandnud,
tulge tähistama, mida elu mul andnud.

Mul ju pakkuda teile pole siin palju
aga igatsen ma teie naeru ja nalju.
Ma mõistan, et elu on elamist väärt
kui teie rõõmsaid nägusid näen.




VARALAHKUNU

Ma lähen kuni on mul veidikegi jõudu
ja siis kukun kui see lõpuks otsa saab
Ja mida ära teha elades ei jõudnud
küll selle keegi ükskord tehtud saab

Kui olen kukkunud siis ei taha hala
oh miks nii ruttu, ei nii vara peaks
Ju mind oli kuskil mujal juba vaja
see on põhjus, miks ei kurvastama peaks

Peielaual palun endale sa julgelt vala
ning mõtle sellele, mis tegi elu heaks
Sest, et tegelikult ei läe keegi liiga vara
kuigi tundub, mõni varem läks kui peaks