Kummardus sõbrannale

Dianale

Vaatan aknast, vist hakkabki sadama

ja mitte keegi ei tulegi pragama,

kui astun õue ja tunnetan siiski

oma näol vihma värskeimaid piiski...

Või oli see piisku, eks tõmbame liisku

ja põrand jalge alt kaob, siis kui

vale vaob ja tõde meil sootumaks kaob

elu, oma tõed, kirsaga näkku meil taob.

Ent armastus ei hävi maailmast eales

end hauast välja ma kaevan seda teades.

Mul mingi mõte veel peas keerleb vist

kuid see jääb ootama meie järgmist kohtumist!

Sigadest ja inimestest.

RUIKALIK LUGU LEHTSEST

Kord Lehtses läks sigadel suhe hapuks
ja nad leidsid end lõhkise küna eest
Ei olnud miskit, mis lepitust pakuks
kaasa näis lihtsalt tülinaks ees.

Emisel kõrini sai kuldi sigatsemisest
ja sellest, et tal kärss oli leos alatasa.
Kult peavalu sai sellest vinguvast ruigamisest
ja ütles lihtsalt emisele, "Ole tasa!"

Emis põrsaidki soovis, isa vastu keerata
kuid nemad kõik truuks jäid papale
Siis otsustas ta oma elus uue lehekülje keerata
ja jooksis mööda maanteed Tapale.

Vaikimise ajastu

SÕNA(S)TUS

Ma tarvitasin tihti kurje mõtteid, musti sõnu
ja jube kibedus mul hakkas hinge tikkuma.
Siis ühel õhtul võtsin oma sõnad, pesin ära
ning viisin õue, panin nööri peale rippuma.

Kuid aeda hiilis öösel pahatahtlik võõras,
kõik minu sõnad noppis nöörilt pistis põue.
Ning hommikul mind tabas tunne päris õõvas
kui leidsin enda sõnatuna seismas keset õue.