VEIDI VEEL
Sa oled naine, salapärane kui muinasjutumets
kui juba kugelt märkan sind siis tunnen ohtu.
Kuid kutsub sinna metsa miski meeletult ju mind
ja selle meeletuse vastu pole leidnud rohtu.
Nii eemalt sind ma imetlen ja igatsen
ja loodan, hingehaav see kasvab rohtu.
Sest lähenemas kord kui pean ma tõdema
et peale homset enam iial me ei kohtu.
