Milleks ma vajan!!!..portselansuitsu.

Tulin just suitsult, portselan suitsult. Noh ja nagu vahest ikka juhtub hakkasin ma mõtlema. Milleks me vajame keelt. Olen suure osa oma lühikesest elust arvanud, et suhtluseks. Aga viimasel ajal hakab erinevatest kanalitest tulema märke, et keele üks väga oluline omadus on hoopis sellega eputamine. Ma ei mõtle siin keelt kui organit vaid kui inimese hälitsuste kokkulepitud tähenduste süsteemi. Võõrsõnadega saaks seda ju lihtsamalt seletada aga see räägiks hetkel natuke mu mõttele vastu. Mida ma peaksin arvama lausest: Minu eksistentsi singulaarsusele globaalselt vaadates tekitab see tühisus frustratsiooni.
Milleks ma vajasin selle lause kirjapanemist. Kas selleks, et näidata teistele ma oskan võõrsõnu (võttes riski, et ma eksisin mõnes sõnas ja/või kogu terviku tähendus võib olla lollus (nonsens)) või soovin ma oma sõnade valikuga(assortiiga) jätta endast üldiselt muljet kui inteligentsest inimeset või ma tõesti soovisin sellega mingit infot edasi anda.
Kas võõrsõnu kuritarvitav inimene hoiab tõesti vesteldes salaja pöialt, et keset vestlust keegi küsib talt: "Vabandage, mida see sõna tähendab." Ma tõesti seda ei tea, aga ma pean pidevalt näegema kuidas minu ema...keelt vägistatakse. Ja ma kardan, et liiga harva on selle puhul tegemist kirehoos vägivaldseks muutunud armatsemisega.
Võibolla olen ma juba liiga vana või liiga loll, aga ma lihtsalt ei saa aru.
Miks ei võiks meie ilusat Eesti keelt nii rääkida, et ka vanaema aru saab?
Miks ei võiks seda ka niimodi kirja panna?
Ma ei räägi ainult sellest nähtud etendusest, aga see andis mu mõtlemisele tõuke(lükke(impulsi), mitte - rohkem kui ühe tõugu).
Aga elame näeme!

Juhhei!