Kummardus sõbrannale

Dianale

Vaatan aknast, vist hakkabki sadama

ja mitte keegi ei tulegi pragama,

kui astun õue ja tunnetan siiski

oma näol vihma värskeimaid piiski...

Või oli see piisku, eks tõmbame liisku

ja põrand jalge alt kaob, siis kui

vale vaob ja tõde meil sootumaks kaob

elu, oma tõed, kirsaga näkku meil taob.

Ent armastus ei hävi maailmast eales

end hauast välja ma kaevan seda teades.

Mul mingi mõte veel peas keerleb vist

kuid see jääb ootama meie järgmist kohtumist!