Vaikimise ajastu

SÕNA(S)TUS

Ma tarvitasin tihti kurje mõtteid, musti sõnu
ja jube kibedus mul hakkas hinge tikkuma.
Siis ühel õhtul võtsin oma sõnad, pesin ära
ning viisin õue, panin nööri peale rippuma.

Kuid aeda hiilis öösel pahatahtlik võõras,
kõik minu sõnad noppis nöörilt pistis põue.
Ning hommikul mind tabas tunne päris õõvas
kui leidsin enda sõnatuna seismas keset õue.